30. juuni varahommikul alustasin oma teekonda Exeteri, Inglismaale. Kui oled juba mitmel korral eelnevalt reisinud, küll üksi ja küll seltskonnaga, siis hirmutav see pole, pigem põnev - kuidas seekord? kas saan hakkama? kas kõik sujub?
Lennujaamas olin juba kella 4st hommikul, sest lend ise läks 6:05. Kõik tundus olevat kontrolli all - lend maandub Frankfurdis 7:40 ja edasine lend läheb alles 9:05.
Nagu ikka, pisut pusimist check-in aparaadi juures. Väga teretulnud on tänapäeval abivalmid teenindaja, kes astuvad ligi niipea, kui märkavad, et sehkendad aparaadi juures juba pikemat aega. Pagasi äraandmine - väga hea, vähemalt 3 kilo jääb ka sugulastele ja sõpradele meenete toomise ruumi. Ja ootamise aeg - see läheb jaamades ruttu - vaatad ringi, loed midagi, uurid kaupu ja mõtled, et kuidas need taxfree kaubad odavad on.
Pardaleminek pool tundi varem. ??? Aga pool tundi varem on pardaleminek ju ka Frankfurdis!? Vaatan piletit. Pardale 8:35. Küll jõuab.
Vahepeatusesse jõudsime nii, et aega ümber asuda järmise värava juurde jäi peale lennukist väljasaamist reaalselt 20 minutit. Kõik kiirustasid, mina ka. Kui sa tunned numbreid ja tähti, siis lennujaamas sa hätta ei jää, oli mulle öelnud kunagi hea tuttav. Ega jäänudki, jõudsin järgmisesse väravasse täpselt sel ajal, kui väravad avati ning reisijad lennukisse lasti.
Hurraa! Peaagu kohal. Ainult bussijaam Heathrow lennujaamas veel leida. Eelnevalt olin internetis surfanud ja endale selgeks teinud, et sinna jõudmine ei tohi raske olla, kuna terminalid paiknevad kõik ümber bussijaama.
Lasin silma looja, sest raskeim osa päevast oli möödas.
 |
Kohe kohal
|
Läheneme Heathrow'le. Lennuk tegi oma manöövreid näidates selgelt aknast Inglismaale omast lapitehnikat pilvede vahelt. Vihmale kiskuv Eesti oli jäänud maade ja merede taha, ees ootas päikseline Inglismaa. Rattad puutusid maad. Kuidas ma tunnen puudust sellest tavast, et õnnelikult maandunud, rahvas plaksutab! Olgu see siis tänuks piloodile ja meeskonnale või rõõmuavaldus ellujäämisest ja äpardusteta kohalejõudmisest.
Lülitasin oma telefoni sisse. Telefon loeb ise õiget aega ja ma ei pea muretsema ega otsima õiget kellaaega.
Läbisin passikontrolli ning ootasin oma pagasit. Käes! Teele! Ei mingit probleemi. Märgid üleval, mis viitavad bussijaamale, ainult mine, kasuta jooksvat linti või oma taldu. Vaatasin kella ja piletil kellaaega ning .... Mida ma näen! Bussi väljumise aeg piletil ja minu mobiilil täpselt sama. Kuidas see on võimalik? Ma ometi arvestasin paari tunnise varuga, et kui on vaja otsida teed või kui lennuk hilineb või kui... Hakkasin jooksma. Samas tõenäosus bussile jõuda oli muutunud nulliks. Siiski jaamas pöördusin esimese transporttöölise poole, vehkisin piletiga ja ... ta osutas klienditeenindajale. Ruttasin hiiglasliku prillidega süsimusta mehe juurde ja küsisin, mis saab. "Midagi ei saa. Teil on tund aega aega, ma'am," kostis must mees ja ostutas suurele kellale jaama seinal.
Tean küll. et nii räägitakse, aga "ma'am" mõjub nagu "vanaproua".
Bussisõit võttis aega peaaegu 4 tundi. Aknast olid näha teeservad, põllulapid, lehmad, lambad, hirved... Lõpuks Exeteris. Majutuspere peremees ootas mind bussijaamas koolituskeskusest saadud leht minu andmete ja fotoga käes. Nagu tagaotsitav. Ta surus mu kätt ja tutvustas end - Alan. "Nice to meet you! Rene," nii nagu lapsi koolis õpetad. "This is my car," osutas ta punasele autole ning võttis mu kohvri. Samal ajal, kui ta pagasi autosse tõstis, seisin mina auto kõrvale, et märguande peale sisse istuda. "Other side. Unless you drive /Teisele poole, kui just ise ei juhi/," suunas vanahärra mind humoorikalt ümber. Äh, ma tean küll!
 |
Kodutee
|
Sõitsime umbes pool tundi. "Siin on märk, kus tasub muutuda tähelepanelikuks. Peale seda vajutage homme bussijuhile STOP nuppu, siis ta teab peatuda. Kui meelest läheb, siis näete, siit pääseb ka meie juurde. Lihtsalt autoga tuleb teha pikem ring. homme abikaasa näitab teile kõike," selgitas peremees. Olin juba päris väsinud.
Ukse avas proua Margaret. "Teisel korrusel on tuba. Kui te vastu ei ole, siis trepil, palun, välisjalatsitega mitte käia (trepp oli kaetud vaibaga). Teie olete esimene, saate toa valida, võtke see suurem." "Kas keegi tuleb veel?" "Sylvie Prantsusmaalt. Ta jõuab hiljem." "Siin on vannituba. Meil on oma vannituba. See on teile kahe peale. Kas te süüa soovite? Kui sobib, siis sööme pool 7. Meie poeg ja lapselaps ühinevad meiega."
Ma ei olnud nende peres esimene majutatav. Nad olid majutusega tegelenud juba 16 aastat.
Õhtusöögilauas oli meeldiv seltskond - muheda inglise huumoriga vanahärra Alan, perenaine Maggie, nende poeg ja pojapoeg. Põhiroaks olid ahjukartulid, köögivili - oad, herned, porgand, suvikõrvits; lihalõik, kõrvale valge vein. Magustoiduks oli sefiir, võine koor (clotted cream) ja oma aia maasikad. Väga maitsev! Peale õhtusööki tänasin, vabandasin ning läksin magama. Olin päris väsinud. Mu päev oli alanud kell 4 lennujaamas ning lõppes poole 7se õhtusöögiga. Läbi une kuulsin veel, et saabus mu majakaaslane Sylivie Prantsusmaalt - "Teisel korrusel on tuba. Kui te vastu ei ole, siis trepil, palun, välisjalatsitega mitte käia. Teie tuba on siin. Siin on vannituba..."
kolmapäev, 31. juuli 2013
Kõik, kõik on võõras
1. juuli.
Perenaine oli lubanud meid kooli juurde viia. Ärkasin varakult - kell 6:45. See polnud probleem, kodus oli kell nagu nii juba 8:45. Seadsin end valmis ja asutasin hommikusöögile. Perenaine toimetas juba köögis ning kass Blossom rääkis kassi keeles juttu. Minu majakaaslaseks oli tugevate India juurtega Sylvie Ingrid.
Hommikusöögi valikus olid siit ja edaspidi hommikuhelbed piimaga, röstsai või ja/või moosiga, muna, apelsini mahl, tee või kohv. Peale paari päevast hommikukohvi loobusin sellest täielikult. Tee oli igal juhul maitsvam ja parem valik. Sellel oli vähemalt maik.
Nii nagu lubatud, saatis perenaine meid bussipeatusesse. "Näete, siitmajade vahelt pääsete otse mänguväljaku juurde ja siit mõni samm, oletegi bussipeatuses. Täna ostan mina pileti, koolist saate bussisõidukaardi. Bussijuhile andke märku STOP-nuppu vajutades, küsida neilt ei maksa, ega nad ei tea nagunii, kuhu te minna tahate..." selgitas perenaine. Tõepoolest, kust me nüüd tulimegi? Bussipeatuse nimi oli? Ei olegi nime?
"Siin läheme nüüd maha. Aga kui edasi sõita, siis buss keerab peatänavalt ära paremale ja peatub, et seal võite ka maha tulla," räägib perenaine lahkelt. Vudisime ta kannul ja püüdsime meelde jätta maamärke. Tänav aga venis ja jumal seda teab, millise nurga pealt me suunda muutsime, sest parasjagu kõneles vanaproua:"Siit küll ärge süüa ostke. Mu tütar sai siit koolikud. Siit saab häid raamatuid. Need ei ole küll uued, aga võib leida ka uuemaid. Nii, oletegi kohal. Näeme õhtul!" Vaatasin oma majakaaslase otsa ja tema näos väljendus sama - teadmatus. Vahetasime numbrid.
Koolituskeskuse ees seisis juba hulk inimesi. Meid hõikasid enda juurde koolituskeskuse töötajad - ulatasid meile mapid ja suunasid kaaslaste juurde. Leidsime endile sobiva seltskonna mapi värvuse järgi. Tegime tutvust ja ootasime. Peagi näis olevat mapi hunnik otsa lõppenud ning koolituskeskuse direktor pidas kõne, seejärel andis meid üle juhendajate kätesse, kes meid majja juhatasid. Põgus tutvus majaga, mapi sisuga (linna kaardid, tunniplaan ja koolituskeskuse info) ja algasid tunnid.
 |
| IPC exeter uksel |
09:15 - 10:30 Keeletund koos metoodikaga
11:00 - 12:15 Keeletund koos metoodikaga
13:15 - 15:30 Praktilised ideed ja metoodika
Sel pärastlõunal tutvusime me Exeteri oleviku ja minevikuga punakuueliste giidide (Red Coat Guides) vahendusel. Peale linnatuuri ei tundunud midagi tuttavamana, pigem vastupidi. Tagantjärele mõeldes oli see tunne petlik.
Kommentaare ei ole:
Igas sadamas on üks eestlane... /väidetavalt E. Hemingway/
Paari päeva möödudes ma teadsin, et minuga samal ajal viibib koolitusel IPCs veel üks eestlane. Asusin hoolega ringi vaatama ja kuulama. Olen alati mõelnud, et kas meie, eestlased, omame ka tunnusjooni nagu teised rahvused, et meid on võimalik rahvuse järgi liigitada. Hispaanlased on ära tuntavad, slaavlased, skandinaavlased... Aga meie?
Paus. Ruttasime keldrikorrusele kohvipausile ning vabas õhkkonnas, mitte õpetaja-juhendaja etteantud teemadel, jutlema. Kõrval lauas istus triibulise T-särgiga naisterahvas ja rääkis seltskonnaga - inglise keel kõlas väga eestlaslikult, näojooned, neid poleks osanud küll ühelegi teisele rahvusele omistada. Veel ei saanud selgust.
Järgmisel päeval viis meid ekskursioon Dartmoori nõmmele. Olime jõudnud orgu, kus voolas muinasjutuline ojake. "Naised vasakule, mehed paremale," hõikas teejuht. "Tere! Lubasin teile tutvustada teist eestlast meie kursuselt," tuli üks poolatar heledapäine naistrahvas kättpidi järel. See ei olnud see, keda mina paar päeva tagasi eeslaseks olin pidanud. Saime tuttavaks Üllega Viimsist. Tema oli valinud draama kursuse ning väga rahul. Samal kursusel pidi olema aga veel üks eestlane, ka Ülle. Peagi selgus, et naisterahvas, keda eestlasek s pidasin seda oligi, Tartust. Seega meid oli kokku neli.
Igal linnul oma laul, igal õpetajal-juhendajal oma keel
"Happy as a pair?" "Happy as a pair?" "Happy as a pear?" "Happy as a banana?" PAIR-PEAR. Nii armastab õpetaja-juhendaja Julie rääkida, selgitas Karen. Julie-English!
Edasi kuulsime, et peagi kohtume giid Rogeriga, kes on meister uute sõnade ja väljendite väljamõtlemisel. "Kas ta teeb seda selleks, et testida meid? Või selleks, et kimbatusse ajada kursuslasi?" mõtiskleb Karen.
Me tuleme ju iga päev klassi uute sõnade ja väljenditega, millele selgitust palume. Kui kõlab midagi kummalist küsitakse meilt, kust me seda kuulsime ning õpetaja nägu läheb kavalalt naerule, kui ütleme, et Roger rääkis meile lugu ning üks sõna ehk väljend tema jutus oligi see. Õpetajad-juhendajad on hakanud neid sõnu ja väljendeid, mis on pärit koolituskeskuse populaarse giidi suust kutsuma "rogerismideks".Palavus
Kaks nädalat Inglismaal, kus ilm on väga muutlik - hommikul üks, lõunal teine ja õhtul etteaimamatu. Kaks nädalat palavust! Kes ütleb, et see nii muutlik on?
"Meil pole vähemalt 10 aastat sellist suve olnud," räägivad nad. Jah, aga 7 aastat tagasi, kui olin Brightonis kursusel, siis oli täpselt samasugune ilm - kaks nädalat vihmata ning lämmatavalt palav. Arvan, et need ilmajutud on pisut üle paisutatud.
Scones and clotted cream
Scone on pagaritoode, mis meenutab muffinit, aga ta on magedam ehk mitte nii magus ja veel muredam. Clotted cream on justkui ülevahustatud kohe-kohe võiks muutuv vahukoor, aga kreemjam ja venivam. Siia lisandub ka veel moos.
Meile selgitati, et neid võib süüa kahel moel:
- Devoni kombel (Devon way)- kõigepealt määrid pirukale kreemi ja siis tipuks moos.
- Korni kombel (Cornish way) - paned pirukale moosi ja kõige peale või.
Minule maitses Devoni kombel.
Otsustasin, et kui kojuminek läheneb, siis toon seda head kraami ka kodustele. Nädalavahetusel, kui oma majanaabriga mereäärsetes linnades ringkäiku tegime, oma ostud ära tegingi - clotted cream, scone'id. Vaatasime hoolega kuupäevi ning majaperenaine oli lahkesti nõus oma külmkapis nurgakese eraldama, et "või" äralennupäevani värske püsiks.
Hinges oli väike kahtlus... Kojulennu hommikul rullis perenaine võikarbi hoolikalt toidukilesse. Pistsin selle kohvrisse riiete vahele, et mis iganes juhtub, ma ei taha mööda lennujaama koorest nõretava kohvriga silma jääda.
Kodus, valmis perega suud kreemiseks tegema, leidsin, et karbis oli kreemi asemel TALUVÕI. Sellel nädalal me poest leivakatet ostma ei pidanud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar