Pub Walk
https://www.facebook.com/rene.kurm/media_set?set=a.481824268576406.1073741826.100002465109331&type=1
2. juuli
Teise päeva õhtul koguneme kai äärde. Meid ootavad kaks noort IPCst, et juhatada meid jõekallast pidi umbes kahe kilomeetri kaugusel asuvasse pubisse Double Locks. Kui seltskond koos jalutame sillale, et pääseda teisele poole jõge. Jõe ääres neelavad toidupalukesi lumivalged luiged, nende vahel paterdavad pardid.
Pubi juures pesitseb üks luigepaar ja nendega hallkas luigepoeg. Silt hoiatab: talitsege oma koeri! Eelmisel aastal murdis koer ühe luige. Pubi kõrval seisab kutsuvalt punane telefoniputka. Muidugi kasutame võimalust ning tekib järjekord neist, kes soovivad end selle taustal pildistada lasta.
Pint või pool õlut peos, on võimalik leida endale koht sees või väljas. Vahemärkusena öeldes, pint tähendab, et su klaas on nii servani täis, kui vähegi annab. Õhtu pole kõige soojem, jääme sisse. Huvitavalt kõlab toiduletist pakutav Scotch Egg, mis tegelikult on keedumuna hakkliha pallis ja maitseb nagu meie oma Eesti toode.
Istume ja jutustame. Meie seltskonnaga liitub üks teejuhtidest. Arutame keeleprobleeme. Selgub, et inglased ei tea isegi, kuidas oleks grammatiliselt ühte või teist asja õigesti öelda. Meile räägitakse õõvastav lugu sellest, kuidas ühel kevadel oli leitud pubi ümbrusest põõsastest inimkeha osi - jalg, käsi... Õõh! nagu Midsummeri mõrvalugudes! Hiljem selgus, et see olevat olnud ühe medtudengi temp.
Aeg on hiline ning ajavahe teeb oma tööd. Kuna tagasi on minna päris hulk maad ja tahame jõuda bussile, alustame teekonda tagasi. Lahkume majakaaslasega esimestena. Õues on juba pimedam. Meie teed ületavad väikesed jänesed pea iga kümnekonna meetri tagant. Kui palju neid on! Ime siis, et rebased linna ei tungi. (Meie perel on küülik, kes päevaks lastakse tagaaeda jooksma, aga ööseks pannakse puuri, sest eelmise olevat rebane ära murdnud. Kuidas nad aeda saavad? Ümber on aed, millest üle niisama ei ulatu vaatama. Rebane hüppab üle aia.) Jõuame sillani, ületame selle ning imetleme taas luiki - osad magavad, nokad seljale sulestikku peidetud, osad vaatavad veel valvsalt ringi, mõni nakitseb maast teri....Võõõõh! Ja mis see on? Ööhämaruses kaob teralaigu juurest kanalisse paar suurt prisket rotti! Võõõõõõõõõhhh!!!!
Aeg on hiline ning ajavahe teeb oma tööd. Kuna tagasi on minna päris hulk maad ja tahame jõuda bussile, alustame teekonda tagasi. Lahkume majakaaslasega esimestena. Õues on juba pimedam. Meie teed ületavad väikesed jänesed pea iga kümnekonna meetri tagant. Kui palju neid on! Ime siis, et rebased linna ei tungi. (Meie perel on küülik, kes päevaks lastakse tagaaeda jooksma, aga ööseks pannakse puuri, sest eelmise olevat rebane ära murdnud. Kuidas nad aeda saavad? Ümber on aed, millest üle niisama ei ulatu vaatama. Rebane hüppab üle aia.) Jõuame sillani, ületame selle ning imetleme taas luiki - osad magavad, nokad seljale sulestikku peidetud, osad vaatavad veel valvsalt ringi, mõni nakitseb maast teri....Võõõõh! Ja mis see on? Ööhämaruses kaob teralaigu juurest kanalisse paar suurt prisket rotti! Võõõõõõõõõhhh!!!!
Traditional Dances
Neljapäeva õhtusse on välja kuulutatud traditsionaalsed tantsud. Koguneme St. Margaret'i kooli juurde. Meid viiakse suurde saali. Pillimehed sätivad end lavale. Seina ääres on lauad kuhjas veepudeleid täis. Ettevalmistusi on tehtud. Rahvast koguneb aina juurde ning saal, mis tundus esialgu suur, jääb aina kitsamaks ja kitsamaks.
Pillimehed teevad ära kiire heliproovi ning õhtujuhid paluvad meid paarikaupa põrandale. Seisame ringselt nii lähedale seintele kui võimalik ja ikka oleme tihedalt-tihedalt üksteise kuklas. Meile näidatakse sammud ja võtted ette. Teeme kuivalt läbi, siis rahulikult muusikaga. Kõlavad Enda Lorentsi rahvatantsust tuttavad terminid ja piltki tuleb tuttav ette. Midagi sellist õpetas temagi. Tunnen, kui lihtsalt kõik välja tuleb. Kui tore, et mul on ettekujutus, sest teised pusivad hoolega. "Swinging! Dosado! Ingliska! Gates!..."
Pillid hüüavad, tantsud järgnevad tantsudele ja veepudelid kaovad laudadelt. Tuju on ülev. Ja ongi viimane tants. Kaks tundi aktiivselt veedetud aega sai nii ruttu läbi.
Exeteri käsitöölaat
Reedel avatakse Exeteri katedraali väljakul käsitöölaat. Avar väljak on äkitselt täis telke, millede vahele on tekkinud tänavakesed. Lettidel on hulgaliselt ehteid, punutisi, kivistisi, klaasi, keraamikat, maale, pilte ... Kauba kõrval on ka väikesed visiitkaardid.
Ühes telgis istub vitspunutiste taga mees ja muudkui punub uut korvi. Saad jälgida ehtsat sepatööd. Tegelikult täpselt nagu meie Hansapäevade aegu, aga ehk tagasihoidlikum.
Soetan endale ühe huvitava ehtekomplekti - kõrvarõngad ja kaelaehte. Need on valmistatud kangast või niidist. Teistmoodi kui tavaliselt. Ei tea, kus ma neid kandma hakkan! Emotsiooniost!
Teatriõhtud
IPC koolituskeskuse lähedal on Cygnet teater nn Uus teater, kus praktiseerivad noored tulevased näitlejad. Majas tehakse reklaami ning nii otsustame väikese seltskonnaga reedese õhtu veeta teatris. Mängukavas on Hendrik Ibseni "Nukumaja". Olen seda kunagi Endla teatris vaatamas käinud. Sisu ei taha meenuda. Mäletan ainult, et hea tükk oli.
Tegevus toimub 19. sajandil. Laval avaneb kaks maailma - meeste asjalik ja töine maailm ning naiste emotsionaalne ja kodune maailm. Mehed on autoriteedid, teavad, mis ja kuidas on õige. Naisel ei ole võimalust palju kaasa rääkida. Naine on nagu nukk, kes peab olema ja tegutsema nii nagu tahetakse ja temal oodatakse.
Saal on väike. Seina ääres on viis rida toole. Enne etenduse algust saad karastada end joogiga. Sinu otsustada, kas lähed sellega välja või istud sellega saali. Viimane on minu jaoks võõrastav, esiteks ma ei ole harjunud teatrisaalis sööma-jooma; teiseks klaasiga saali, kus on niigi kitsas ja ma juba koperdasin jalgupidi ühe tooli taha, kui valitud kohale läksin. Selles teatris kohtadel numbreid ei ole, istud kuhu tahad. Pilet ise maksab 8 naela. Muidu on teatripiletid, näiteks Londonis alates 30 eurost, kuulen oma majutusperelt. See on ka natuke mänguteatri moodi.
Esialgu on väga raske etendust jälgida - et inglise keeles, see on selge, aga nad räägivad nii kiiresti ja tekst on tihe. Teise vaatuse alguseks oleme harjunud tektsi tempoga ning sisugi hakkab meenuma ning hea on vaheajal läbi aerutada, kes kui palju aru sai ning kas mõistsime ühtviisi. Samuti aruleme noorte näitlemisoskuse üle.
Järgmisel nädalal on organiseerinud meie koolituskeskus teatriõhtu - Oscar Wilde "The Importance of being Earnest" (Kui tähtis on olla tõsine). Sel korral on saal täis nn ülemere tudengeid. Kas mulle tundub või olen juba inglise keelega nii harjunud, aga näitlejad räägivad väga korrektselt välja hääldatud ning aeglast inglise keelt.
Tegemist on muusikaliga - laul ja sõnaline osa käib käsikäes. Etendus on üles ehitatud huvitavalt. Sel hetkel kui tegevus laval käib, istuvad teised osalised lava kahel pool serval seljaga lava keskme poole. Lugu ise on tüüpiline - noortest, kes on armunud, väikesed tagasilöögid ja lõpuks õnnelik lõpp - kõik abielluvad ja varandus jääb perekonda.
Mõnus lõõgastus.
Õhtupalvus
Esmaspäeva õhtul otsustame majakaaslasega, et läheme Exeteri katedraali õhtupalvusele. See on tunduvalt odavam, kui päevasel ajal turistidega ühineda. Turistile maksab 6 naela. IPC tudengikaardi esitamisel on hinnaks 4 naela. Õhtupalvust ei saa aga keelata kõige vaesemalegi.
Oleme kohal varem. Palvus algab kell 17:30. Vaatame katedraalis ringi. Fotosid me teha ei julge. Pildistame silmadega. Kesklöövi lõpus seisev härrasmees juhatab meid edasi istuma. Rahvast ei ole palju, aga ei saa ka öelda, et üldse ei ole. Meid on umbes sama palju, kui koorilauljaid. Aeg saab täis ja siseneb koor, võtab kohad sisse. Algab jumalateenistus, mis on põimitud läbi koorilauluga. Seekord laulab meeskoor ja tütarlaste koor. Kirikul on ka oma poistekoor. Hinge tuleb rahu.
Jumalateenistus saab läbi. Väljume koori järel. Uksel hoiab seesama härrasmees kuldse varjundiga vaagnat. Õues on soe. Arvan, et ta ootas sellele vaagnale kõlisevat või krõbisevat.
IPC Farewell Event
Midagi ei maksa oodata. Kõik jõuab kätte, mis peab jõudma. On eelviimane päev. Exeteri ülikooli linnakus Reed Hallis on korraldatud meile hüvastijätu üritus.
Jõuame kohale kella kaheksaks. Ilus. Kaunid aiad, kaunid hooned... Pole ime, et ülikooli haridus maksab Inglismaal kõigile ja mitte vähe.
Meile lubati jooki ja sööki - sarnies ehk võileivad. Joogivalikus on śampanja või mahl. Võileibu minu silmad ei tuvastanudki. Kellele millestki ei jatkunud, sai lisa osta baarist. Võib-olla seal olid ka võileivad. Suhtleme, vaatame majas ringi, jalutame aias, pildistame kõikidega koos, sõpradega koos, kursuslastega koos.
Järgneb eeskava draama õppejõudude poolt. Kõlavad luuletused, laulud, dialoogid, monoloogid. Saal rõkkab naerust ja ega isegi tuleb osaleda mõnes etteastes. "Nüüd siis teate, millised olid meie 2 nädalat siin," ütleb üks draama kursuse tudeng pisaraid pühkides.
Kuulen tuttavat lugu pojast, kes ei taha ärgata hommikul, et kooli minna. Ema aga ei jäta utsitamist, sest direktorina peab ta igal juhul. Kaasa elama paneb räpilugu Lumivalgukesest ja 7 endisest jockey'st, taustaks teevad rütmihääli vabatahtlikud tudengid. Äratundmisrõõmu pakub fakt, et mehel ei ole tarvis autosse GPS-süsteemi, kui tal on abikaasa, kes teab autojuhtimisest kõike - millal pidurdada, mis märgid on teeserval ja mis on nende tähendus, millal suund sisse panna... Terve saalitäis pannakse laulma "My Bonnie't".
Poolteist undi kaob kui nõiduse väel. Kes tunneb, et õhtu on veel noor, saab läbi astuda lähedal asuvast pubist. Mina ja Sylvie otsustame koju minna.
Jõuame kohale kella kaheksaks. Ilus. Kaunid aiad, kaunid hooned... Pole ime, et ülikooli haridus maksab Inglismaal kõigile ja mitte vähe.
Meile lubati jooki ja sööki - sarnies ehk võileivad. Joogivalikus on śampanja või mahl. Võileibu minu silmad ei tuvastanudki. Kellele millestki ei jatkunud, sai lisa osta baarist. Võib-olla seal olid ka võileivad. Suhtleme, vaatame majas ringi, jalutame aias, pildistame kõikidega koos, sõpradega koos, kursuslastega koos.
Järgneb eeskava draama õppejõudude poolt. Kõlavad luuletused, laulud, dialoogid, monoloogid. Saal rõkkab naerust ja ega isegi tuleb osaleda mõnes etteastes. "Nüüd siis teate, millised olid meie 2 nädalat siin," ütleb üks draama kursuse tudeng pisaraid pühkides.
Kuulen tuttavat lugu pojast, kes ei taha ärgata hommikul, et kooli minna. Ema aga ei jäta utsitamist, sest direktorina peab ta igal juhul. Kaasa elama paneb räpilugu Lumivalgukesest ja 7 endisest jockey'st, taustaks teevad rütmihääli vabatahtlikud tudengid. Äratundmisrõõmu pakub fakt, et mehel ei ole tarvis autosse GPS-süsteemi, kui tal on abikaasa, kes teab autojuhtimisest kõike - millal pidurdada, mis märgid on teeserval ja mis on nende tähendus, millal suund sisse panna... Terve saalitäis pannakse laulma "My Bonnie't".
Poolteist undi kaob kui nõiduse väel. Kes tunneb, et õhtu on veel noor, saab läbi astuda lähedal asuvast pubist. Mina ja Sylvie otsustame koju minna.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar